Mihkliga opil käidud.

Eile käisime Mihkliga adenoidi eemaldamas. šundid pidi ka pandama aga kuna kõrvad olid nii heas seisus,siis ei olnud vaja, õnneks.
Hommikul pidime minema poole kaheksaks kohale aga kuna Mihkel vana unekott, siis ei saanud ma teda kuidagi üles. Paningi riidesse teda nii, et ta magas, ei liigutanud kulmugi :) Ta oli ikka väsinud ka, sest kuue ajal ärkas üles ja nõudis mahla, mida ta aga ei saanud, sest muidu ei oleks saanud ju narkoosi teha. Siis ta kisas pool tunnikest, enne kui maha rahunes.
Pool kaheksa olime kõrvakliinikus, andsime üleriided ära ja läksime kolmandale korrusele, seal pandi lastele tuimestava kreemiga plaastrid kätele, sinna kuhu kanüüli hiljem panema hakatakse. Edasi juhatati palatisse.Toodi haiglapidžaamad, panime need selga, mul oli võetud küll Mihklile oma pidžaama kaasa aga seda ei lubatud selga panna. Edasi saadeti järgmisesse palatisse, kus paigaldati kanüül. Vot seda ma kartsingi kõige rohkem, aga see võlukreem, mis eelnevalt plaastriga oli pandud, oli korraliku tuimestuse teinud, nii, et Mihkel lihtsalt tihkus natuke, mõni laps seal ei teinud piuksugi. Mihkel oli kõige väiksem seal, teised olid kolme nelja-aastased.
Siis ootasime u. pool tundi või kauemgi, kuni läks esimene laps opile. Ema sai kaasa minna opisaali ja olla seal niiakaua kuni laps magama jääb. Toodi esimene laps tagasi, oligi Mihkli kord.Viisin ta süles opisaali, seal hakati andureid paigaldama, seda Mihk teha ei tahtnud lasta. Aga lõpuks ikka saime need külge ja Mihkule anti kanüüli kaudu unerohtu ja siis ta jäigi mu sülle magama. Panin ta lauale ja läksin palatisse tagasi. Umbes 20 minuti pärast toodigi tuduv poiss tagasi, kohe hakkas ta ka jorisema ja jorises ja jorises......
Tal oli olnud hiigelsuur adenoid,mis temavanuse lapse kohta olevat ikka väga suur olnud, kõrvetati ka nina limaskesti, mis olevat ka olnud paksenenud. Arst ütles, et neid oleks võinud ka lõigata aga ta ei teinud seda veel. Ja nüüd ei tohi Mihkel üldse enam kommi ega šokolaadi süüa kuna sellest tekkivatki sellised suured adenoidid. Mihkel oli ka tegelikult suur kommisõber,nagu ta suur õdegi :)
Mihklile toodi mahla ja pudingut aga Mihkel keeldus joomast, kuna tal ei olnud oma tassi kaasas :D Siis ta jauras seal ikka, kuni oli nõus jooma plasttopsist. Edasi saadeti meid jälle tagasi sinna palatisse,kus vahetasime riideid. Seal jäi Mihkel magama ja magas umbes poolteist tundi. Kui ärkas, oli ikka jorrune aga juba paremas seisus, jõi kõik mahla otsa ja kui jäätist toodi, siis sõi selle ära suurte ampsudega :D Kui kanüül ära võeti,pistis aga jälle kisama, algul ma ei saanud aru,milles asi aga ta tahtis mõmmiplaastreid tagasi, mis kannüüli kinni hoidsid :D
Koju saime u. poole ühe ajal ja siis oli Mihkel juba vägagi heas vormis, kuigi mitte täiesti terve lapse moodi, mis on ka loomulik.
Haiglas olid kõik õed ja arstid väga toredad, mis mind natuke häiris, oli see,et kui üks laps seal enne oppi kartis ja nuttis, siis talle öeldi küll päris kurja häälega, et kas sa oled vait, siin inimesed magavad, noh, ma ei tea, võibolla mulle tundus asi liiga karmina....
Kui koju tulime,siis Mgas poiss veel kolm tundi ja siis oli paar tundi üleval ja oligi ööune aeg.
Järgmisel päeval magas kümneni ja nüüd juba päris terve poisi moodi, süüa küll ei taha, sööb ainult jäätist ja joob mahla. Tundub,et tal kurk ikkagi natuke valus.
Üks tüdruk oksendas seal peale oppi verd, ma sattusin päris paanikasse aga see oli vana veri, mida ta oli ilmselt alla neelanud. Mihklil ei jooksnud verd kusagilt õnneks. Ja suu ei olnud ka paistes, nagu mõnel lapsel oli.
Üldiselt läks kõik hästi aga korrata ei tahaks eriti :D